Nagu elu viimasel paeval
Sina ilmusid imedemaalt.
Ukski paike ei oska nii paista,
Nagu paistsidki sina,
Ning ma
Soovin surra, sest sind enam pole -
Enam pole mu linnas, mu sees.
Tuhkatriinuna jaid selle poole,
Kus peab naisega olema mees.
Siiamaani ma kannan su sarki,
Suitsu asjatult neelama jaan.
Vahin maailma aknast kui varki,
Kus ukskoiksena hakkama saan.
Mind ei huvita midagi enam!
Pole vahet, mis ootab mind ees.
Tean vaid, sinust polegi kenam.
Kuivord kahju, et ma pole mees!..
Mina kahetsen seda, et elan
Arusaamatud, uksik ja nork.
Vaid uhtainukest endale keelan -
Ennast tappa ja olgu siis koik.
Siiamaani ma tunnen su lohna,
Kuid sa kaugel. Elu on karm.
Sa ei saa minust aru - mis ikka.
Minu onn - sinu keelatud arm!
Nagu elu viimasel paeval,
Paradiisist tagasi tulles,
Suren vaikselt ma unede vahel,
Kus sa sosistad hellusi mulle...
Nagu elu viimasel paeval
© Copyright: Виктория Яркая, 2010
Свидетельство о публикации №110082206673
Свидетельство о публикации №110082206673
Рецензии